Kas armastuskirjad on minevik?


Teaduslikus mõttes pole armastus ei midagi enamat kui ajukeemia.
Üldistades eristavad teadlased armumise ja armastuse juures kolme peamist staadiumi. Eri etappidel mängivad kandvat rolli erinevad ajuosad ja hormoonid. Teadlased on loetlenud neist kolm peamist: kirg, külgetõmme ja kiindumus, ning kõiki neid etappe saab teaduslikult lahti seletada keeruliste hormoonide ja meie ajutegevusega.
Kuigi armumist ja armastust võib pidada heaolutunnet tekitavate hormoonide vabanemise tõttu eeskätt positiivseks emotsiooniks, on sel oma varjukülg. Ebaratsionaalsus, kadedus ja petmine on vaid mõned näited probleemidest, mida needsamad hormoonid tekitada võivad.

“Sa kastad oma lille, et ta kauemini õitseks, miks ei kasta sa oma rõõmu ja armastust, et ta ei närtsiks juba järgmisel päeval? Miks oled avanud kõik oma südame uksed, et kurjus ja kahtlused jooksevad sinna nagu talvised tuisud sisse, aga usust ja lootusest pöörad näo kõrvale, nagu oleksid näinud mõnd inetust?”
August Gailit (1891-1960)

Kuid enamasti tajume me armastust siiski tugeva ja sügava tundena, mis hõlmab endas kiindumist, hoolivust, lähedust, austust ja kirge teise inimese vastu. See on emotsionaalne side, mis ühendab kahte inimest ning paneb neid mõistma, toetama ja hoolitsema üksteise eest. Armastust võib väljendada mitmel erineval viisil, olgu selleks siis lihtne väljendus sõnades või pilgus, seda teo või žestiga tõendades, puudutuses või kallistuses…, või siis sellest armastatule kirjutades.

“Lihtne “ma armastan sind” on suurema väärtusega kui raha.”
Frank Sinatra (1915-1998)

Kirg, igatsus, armusuhte lõpp või vastamata armastuse meeleheide ning muidugi armastus ise, on sageli saanud ajendiks palavatele ja imelistele armastuskirjadele.
Armastuskirjad on olnud ajaloo jooksul üks võimsamaid väljendusviise, mille abil on inimesed avaldanud oma tundeid ja sügavaid emotsioone. Paljud kuulsad inimesed on tuntud oma armastuskirjade poolest ning need kirjad on jätnud ajalukku kustumatu jälje.

Üks kõige silmapaistvamaid armastuskirjade autoreid ajaloos on kindlasti prantsuse kirjanik Victor Hugo. Tema armastus Adèle Foucheri vastu inspireeris teda kirjutama kirelõõmavaid ja ülevoolavaid kirju. Kuigi nende suhe oli suuresti pigem keeruline ja täis takistusi, väljendas Hugo oma armastust kirjades väga ilmekalt ning need on tuntud oma kirglikkuse poolest.

Teine kuulus armastuskirjade autor on Ingmar Bergman, üks tuntumaid Rootsi filmirežissööre. Tema armastuskirjad näitlejanna Liv Ullmannile on kogutud ka eraldi raamatusse ning need kajastavad Bergmani sügavalt kirglikku ja tabamatut armastust. Need kirjad ilmutavad ka tema loomingulist vaimu ning hinge kogu sügavust.

Ka maailmakuulus kirjanik Franz Kafka on tuntud oma armastuskirjade poolest. Tema kirjad Felice Bauerile on täis lootust ja igatsust ning samal ajal nii ilusad, kui ka ääretult melanhoolsed. Need kirjad peegeldavad samuti oma siiruses suuresti Kafkat ennast ning tema püüdlusi leida tõelist armastust.

Loomulikult ei saa mainimata jätta kuulsat armastuslugu Romeost ja Juliast, millest on inspireeritud paljud armastuskirjad. Shakespeare’i teos on täis ilusaid ja romantilisi dialooge, mis väljendavad tegelaste sügavaid tundeid üksteise vastu.

Samuti on säilinud meie, Eesti kirjanike, Eduard Vilde ja Marie Underi kirglik romanss, mis kõneleb hoolikalt valitud sõnades, mõlema kirjaniku kaunist ning tundelisest siseilmast.

Eesti ajakirjaniku, feministi ja ühe naisliikumise juhtfiguuri Marie Reisiku ja tema abikaasa Peeter Reisiku saja aasta tagune kirjavahetus on hämmastav seetõttu, et armastajad saatsid teineteisele pikki armastuskirju paljude aastate jooksul, ka pärast abiellumist. Kuigi kirjavahetuses kajastatakse samuti teisi teemasid, on armastus kesksel kohal, kirjadest lausa õhkub sügavat tunnet ja nende kirjade emotsionaalne tonaalsus mõjub nii, et neid lugedes on raske külmaks jääda.

Armastuskirjad on olnud oluline osa ka poliitilistes suhetes. Näiteks kirjutas USA president John F. Kennedy armastuskirju oma tulevasele abikaasale Jacqueline Bouvierile. Need kirjad peegeldavad nende tihedat sidet ja muidu nii tõsise riigimehe Kennedy, ülitugevat ning romantilist kiindumust oma armastatu vastu.

Armastuskirju on kirjutatud lahinguväljadelt, kloostritest, maapaost ja uhketest lossidest ning kõik need eelnimetatud näited näitavad, et armastuskirjad on olnud läbi ajaloo väga oluline väljendusvahend inimeste emotsionaalsete sidemete ja tunnete väljendamiseks. Need kirjad on toonud rõõmu, lohutust ja inspiratsiooni vastuvõtjatele ning neid on talletatud ajalukku ja köidetud raamatutesse.

Kuid kas armastuskirjad on nüüdseks minevik?

Õppejõud ja psühholoog Toivo Niiberg kirjutab oma raamatus “Ela ja küsi!”, et võib ju näida, nagu oleks armastuskirjade kirjutamine jäänud ajalukku, kuid pigem see nii ei peaks olema. Tänapäeva nutitehnika ja erinevad suhtluskanalid peaksid seda lausa soosima. Ilmselt ei kirjutata tänapäeva kiires maailmas enam lehekülgede kaupa nii romantilisi kirju kui tehti seda varem, ning kõik me pole ka kirjanikud või loomeinimesed, kuid siiski, armastuskirjade vastastikune saatmine võib tulla suhte süvenemisele pigem märgatavaks kasuks, kui kahjuks.

Toivo Niiberg soovitab armastuskirjade saatmisel katsetada järgmist:

Iga inimene sõnastab armastust erinevalt ja on tore, kui need arvamused partneri omadega suuremalt jaolt kokku langevad. Armastus omab inimeste jaoks erinevaid tähendusi ning muutub aja jooksul. Armumine läheb kindlasti varem või hiljem mööda, aga hindamatu on, kui jääb alles vastastikune hoolivus, imetlus, soojus ja rõõm teineteisega koos olemisest, mälestuste jagamisest, reisimisest, maailma avastamisest, unistamisest ning väärikast vananemisest. 

Et teineteist armastada, ja seda surmani, on pidevalt vaja leida suhtes uusi tahke. Meis kõigis on peidus sadu vajakajäämisi. Mida tahad teises otsida, seda ka leiad, kuid olgu need teadasaamised siis positiivsed või negatiivsed, peamine, et need oleksid ausad, ning et armastus ikka kestaks.