Koroonapandeemia koos oma isoleerituse ja distantsi hoidmise vajadusega pani väga teravalt tajuma, kui oluline on meie jaoks teise inimese lähedus. Oleme sotsiaalsed olendid. Inimesi, keda oma lähedale soovime, ei pruugi ega pea olema palju. Sealjuures olemegi kõik väga erineva füüsilise läheduse vajadusega – mõnele piisab teadmisest, et ta pole üksi, st läheduses on keegi veel, teine aga armastab palju kallistada ja seda kohe mitu korda päevas! Teadusuuringutele tuginedes saab väita, et inimesed, kellele meeldib kallistada, on ka parema tervisega.
Tõepoolest, lisaks sellele, et kallistus on lihtsalt väga mõnus tunne ja tegevus, on teadlased selgitanud, et kallistamisel on vähemalt neli tervisele kasulikku tegurit.
- Kallistamine ja kaisus magamine parandab une kvaliteeti. Ükskõik, kas jagad voodit laste või partneriga – teise inimese puudutamine vähendab kehas stressihormooni ehk kortisooli taset, soodustades sellega kiiret uinumist ja sügavat und.
- Kallistamine vähendab pikaajalise stressi kogemist. Kui argielu on pingeline ja kogeme iga päev mõõdukat stressi, hakkab see pikapeale keha kurnama ning muudab meid ootamatute olukordade suhtes liiga reaktiivseks. Sellega põletame end lihtsalt ühel hetkel läbi. Harjumus kallistada aitab suurendada vaimset vastupidavust ja hoida endas rahutunnet.
- Kallistamine on nagu liim, mis hoiab suhteid koos ja tugevana. Kuna kallistamine vabastab organismis õnnehormooni endorfiini, tajume kallistamist kui kingitust/kiitust/preemiat. Seega on kallistamine justkui mittesõnaline suhtlemine oma lähedastega ning kinnitus, et oleme endiselt teineteise jaoks tähtsad.
- Kallistamine võib aidata ka põletike ja viirustega võidelda. Seda eeskätt tänu immuunsust tugevdavatele hormoonidele, mida inimese keha kallistades vabastab. Uuringud on näidanud, et kaisutamine võib kaitsta isegi tavalise külmetuse eest. Seda tõestas 400 osalejaga uuring, kus need katses osalenud, kes olid harjunud sageli kallistama, näitasid viirusega kokku puutudes suuremat vastupidavust (ei haigestunud või haigestusid väga kergelt).
Kallistamise kasulikkuse on välja toonud ka psühholoog ja pereterapeut Toivo Niiberg oma raamatus „Ela ja küsi! 500 elulist küsimust“. „Kallistamine võib tunduda igapäevane, kuid ometi on selles lihtsas tegevuses palju kasulikku nii meie vaimsele kui ka füüsilisele tervisele. Väikesed lapsed ei häbene kallistada, sest nad teavad, kui hea tunne see on ja seega ei peaks ka meie seda häbenema,“ kirjutab Niiberg, kelle sulest pärineb ka allolev katkend.
Mida annab meile kallistamine?
- Kallistamine täidab su energia, armastuse ja tänutundega. Pärast kalli inimese embust oled sa täis energiat, et minna ja vallutada maailm.
- Kallistamine parandab tuju ja alandab stressi. Kallistamise ajal aktiveerub kesknärvisüsteemis see osa, mis vastutab õnne- ja tänutunde eest ehk aju hakkab tootma mõnuhormooni serotoniini, mis teebki olemise mõnusaks.
- Kallistamine muudab sind emotsionaalselt ning füüsiliselt teiste inimestega lähedaseks.
- Kallistamine võib murda kummalise kohmetuse ning nähtamatu barjääri kahe inimese vahel.
- Arvata võib, et see on üks paremaid viise, kuidas inimese ees vabandust paluda.
- Südamest tulev embus ütleb sinu kiindumuse kohta rohkem kui sõnad.
- Kui sa tunned end üksiku ja õnnetuna, võib sõbra kallistus olla see, mis sulle meelde tuletab, et sind pole unustatud.
- Mõnikord ei märka me seda, kuidas me end hetkel oma kehas tunneme. Kallistades saame oma kehast teadlikuks ja tunneme tõeliselt, et oleme elus.
- Kallistamine aitab haigusi ennetada. Uurimused on näidanud, et need, kes on tundnud lähedastelt suuremat sotsiaalset tuge, said neilt ka rohkem kallistusi ning põdesid külmetushaigusi kergemini.
- Kallistamine hoiab südame terve. Nimelt väheneb kallistades südame löögisagedus. Põhja-Carolinas läbi viidud uuring näitas, et inimestel, kes hoidusid igasugusest füüsilisest kontaktist, oli südame löögisagedus minutis kümne löögi võrra kõrgem võrreldes nendega, kes regulaarselt kallistasid.
- Kallistamine pikendab eluiga. Üks Rootsis tehtud uuring näitas, et kui inimesed kallistasid rohkem, suitsetasid ja jõid nad alkoholi vähem ning nii pikenes nende eluiga.
Tutvu ka Toivo Niibergi „Ela ja küsi!“ arvukate meediakajastustega tema raamatu autorilehel ning püsi ikka uudishimulik!
