Kes meist ei igatseks tõelist taevalikku armastust? Unistame ju kõik ausalt ja avalikult või siis salamisi peaosatäitjarollist armastusfilmis, kus kohtame oma hingesugulast, armume meeletult ja jätame kõik, et tunda ennast armujoovastusest vapra ja võitmatuna.
Enam kui 100 raamatut autori või kaasautorina välja andnud õppejõud ja psühholoog Toivo Niiberg ütleb aga, et armastus on egoistlik ja omakasupüüdlik tunne. „Iga inimene sõnastab armastust erinevalt ja tore, kui need arvamused partneri omadega suuremalt jaolt kokku langevad. Armastus omab inimeste jaoks erinevaid tähendusi ning muutub aja jooksul. Armumine läheb kindlasti varem või hiljem mööda, aga tore, kui jääb alles vastastikune hoolivus, imetlus, soojus ja rõõm teineteisega koos olemisest, mälestuste jagamisest, reisimisest, maailma avastamisest, unistamisest ning väärikast vananemisest,“ kirjutab autor raamatus „Ela ja küsi!“.
Aga miks võib armastus siis ootamatult otsa saada?
Miski siin ilmas pole jääv, ka armastus mitte. Igasugune tundeelu vaevab, venib, vanub ja variseb, olgu see siis positiivne või negatiivne. Inimese elu on täis tõuse ja mõõnasid − oleks vaid aega ja oskusi neid ennetada, taandada ning maandada… Uuringud on näidanud, et armastus võib tuhmuda ja otsa saada mitmel põhjusel, aga üsna sageli nende omavahelisel põimumisel-lõimumisel.
- Armukadedus. Natuke ärevust ja armukadedust on suhtes täiesti normaalne ning isegi siduv tunne. Kui aga igast käigust ja sammust tuleb aru anda, kipub suhtest kaduma usaldus ja hiljem ka armastus.
- Suured elumuutused ja keerdkäigud, milleks ei olda alati valmis, olgu selleks siis lapse sünd, töölt koondamine, vajadus minna perest eemale seoses töö või õpingutega, pereliikme raske haigus jne.
- Inimesed vananevad erinevas tempos, mehed abielu esimesel poolel sageli aeglasemalt kui naised.
- Ebameeldivad üllatused ja päritoluperega seotud müüdid. Valel olevat lühikesed jalad ja tõe ilmsiks tulek võib saada vahel üsna saatuslikuks. Kui partner on ühes asjas juba usalduse kaotanud, võib ta ju seda teha ka kõiges muus.
- Täitumata ootused, lootused ja lubadused.
- Igavus ja rutiin. Armastus ja kooselu vajab pidevat uuenemist ja vastastikku meeldivate üllatuste pakkumist. Abielu, kus igal esmaspäeval on hernesupp, teisipäeval kartulipuder, neljapäeval kalapäev jne; kus üks nädalavahetus veedetakse ühe vanemate ja teine teiste juures; kus kõik suvepuhkused veedetakse Viljandis jne, ei pea kaua vastu.
- Avastatakse, et armastust polnudki ja esialgne kirg jahtub.
- Teil pole millestki omavahel rääkida.
- Üks tüli algab ja teine lõpeb.
- Sul pole tahtmist koju minna.
Kuidas abielu/kooselu hoida?
Enamik kooselu püsivust käsitlevaid uuringuid viitavad, et abielu püsimise võtmeteguritest on esikohal tugevad moraalsed ja religioossed tõekspidamised, neile järgneb majanduslik sõltuvus teineteisest, teineteisega arvestamine ja teineteise tunnustamine, laste olemasolu, põlvkondade vaheline positiivne sidusus ja alternatiivsete suhete võimaluste vähesus (väike kogukond – kõik tunnevad kõiki).
Uurimused on näidanud ka seda, et suhet aitab (õnnelikuna) hoida ka konfliktide lahendamise oskus. On selgunud fakt, et ainult 1/3 kõigist probleeme tekitavatest vastuoludest on lõplikult lahendatavad. Seega on väga tähtis oskus leida kompromisse nii, et ükskord jääb õigus ühele ja teinekord teisele. 2/3 konfliktsetes olukordades tülitsevad partnerid situatsioonide pärast, mille taga on fundamentaalsed erinevused, nagu temperament, sugu, võimed, väärtushinnangud jne. Õpime ju iseennastki tundma kuni surmani, teisest rääkimata. Konfliktses olukorras on ülimalt tähtis, et negatiivse suhtes valitseks positiivse ülekaal. Kui suhte positiivne pool on sulle piisavalt oluline, tasub silm kinni pigistada partneri mõne erinevuse ees.
Toivo Niibergi „Ela ja küsi!“ on justkui argipsühholoogia käsiraamat, kust leiab head nõu suhete, laste kasvatamise, tööelu, tervise, õnnelikult elamise ja väärikalt vananemise jaoks.
