Läbi aegade on inimesed murdnud pead ning üritanud leida õnnevalemit, filosoofid ning teadlased on püüdnud seda raamistada, uurida ning sõnastada, kuid kuna ühest – seda alati toimivat vastust pole, siis inimkond jätkab päevast päeva otsinguid leidmaks võtmeid selle tabamatu õnneukse avamiseks.
Mis on tegelikult õnn?
Kuidas me saaksime elu keerukuses navigeerida nii, et leida püsivat rahulolu?
Need küsimused on sama vanad kui inimkond ja tsivilisatsioon.
Võib-olla ehk kõige viljakamad varajased katsed eemaldada loor varjatud teadmistelt toimusid umbes nn. eelsokraatilisel ajal ehk 6.-5. saj. eKr Kreekas, kuid sellest perioodist on tänaseks säilinud väga vähe. Järgmised sajandid olid aga produktiivsed, see oli aeg mil hulgaliselt intellektuaale julgesid käsitleda mõningaid kõige fundamentaalsemaid küsimusi, mida inimesed iial söandanud esitada. Juba noil ammustel aegadel istusid suured mõtlejad oliivipuude varjus või kaljukoobastes, mererannas ja tähistaeva all mediteerides ning tõlgendades, tähendades ja täheldades, otsides elu seaduspärasusi õnne leidmiseks, arendades neid väitlusteks ja vormideks mõtteabstraktsioonideks, enne kui agoraadele rahva ette kõnelema läksid. Sest ka toona oli õnn üks olulisemaid eesmärke elus, seotud isikliku elu mõtte ja eesmärgi ning ka inimese eksistentsiga laiemalt.
Antiik-Kreeka filosoofial on olnud oluline koht lääne filosoofia arengus.
Kreeka filosoofid, nagu näiteks Sokrates, Platon ja Aristoteles, püstitasid mitmeid fundamentaalseid küsimusi inimese olemasolu ja maailma kohta ning pakkusid välja erinevaid vastuseid nendele küsimustele. Nende filosoofide mõtteid ja ideid on hiljem uuritud ja arendatud läbi sajandite ning tänapäeval põhineb läänemaailma filosoofiline mõtlemine suurel määral nende põhimõtetel ja teooriatel.
Selle perioodi filosoofiast on tuletatud mitmeid olulisi poliitilisi, sotsiaalseid ja eetilisi ideid, mis mõjutavad siiani meie isiklikku mõttemaailma ning ühiskonda laiemalt. Oma õpetustes käsitlesid nad õnne olemust, selle saavutamise viise ning rõhutasid peamiselt vajadust sisemise tasakaalu järele. Nad nägid õnne sageli kui vaimset täiuslikkust ja harmooniat ning rõhutasid inimese enda vastutust omaenda õnne saavutamise eest.
Üks tuntumaid antiik-Kreeka filosoofe Platon, oli veendunud, et on õnn tihedalt seotud vaimse arenguga. Tema õpetuse kohaselt seisneb tõeline õnn mõistmise, tarkuse ja vaimse täiuslikkuse saavutamises.
Platoni arvates peaks inimene püüdlema alati tarkuse armastamise poole ning uurima maailma tõdesid, sest ainult siis võib ta leida tõelise rahu ja õnne.
Tuletame siis meelde mis neil meile öelda oli.
Alljärgnevalt antiikaja filosoofide ajatuid mõtteid abistamaks meil leida teeots õnneni:
Sokrates: “Uurimata elu ei ole elamist väärt.”
Sokrates uskus, et eneserefleksioon ja sisekaemus on sisuka ja õnneliku elu alussambad. Uurides oma uskumusi, väärtusi ja tegevusi, saame iseendast sügavama arusaama ning alles seejärel viia oma valikud vastavusse oma tõelise olemusega. Vaid eneseteadlikkus ja -tundmine võimaldavad meil elada autentselt ning leida omaenda õnn.
Platon: “Julgus on teadmine, mida mitte karta.”
Platon tõdes, et hirm takistab meid sageli oma unistuste poole püüdlemast ning seega õnnelikku elu elamast. Tõeline julgus seisnevat meie irratsionaalsete hirmude tuvastamises ning nendest üle saamise õppimises. Vaid oma hirmudele targalt ja tähelepanelikult vastu astudes saame vastu võtta väljakutseid, kaalutletud riske ning selle baasilt kasvada õnnelikuks indiviidiks.
Aristoteles: “Õnn sõltub meist endist.”
Aristoteles uskus, et õnn ei ole saavutatav väliste tegurite tulemusena, vaid see on peaasjalikult meie enda valikute ja tegude resultaat. Kasvatades endis selliseid voorusi nagu lahkus, ausus ja julgus, kujundame oma iseloomu ja loome tingimused püsivaks õnneks. Aristoteles rõhutas, et isiklik vastutus ja täiuslik enesevalitsemine on õnneliku, täisväärtusliku elu peamiseks võtmeks.
Epiktetos: “Tark on see, kes ei kurvasta selle pärast mida tal pole, vaid tunneb rõõmu selle üle mis tal on.”
Epiktetos, stoiline filosoof, õpetas, et tõeline õnn seisneb selles, et me aktsepteerime ja hindame seda, mis meil praegusel hetkel on. Praktiseerides tänulikkust ja keskendudes olemasolevale, nihutame oma vaatenurga puuduselt küllusele. See mõtteviis vabastab meid pidevast materiaalsuse poole püüdlemisest ja võimaldab meil leida rahulolu elu lihtsatest rõõmudest.
Epikuros: “Ära riku seda mis sul on, soovides seda, mida sul pole.”
Epikuros rõhutas mõõdukuse ja lihtsuse tähtsust õnneotsingutel. Ta hoiatas liigsete soovide ja pideva igatsuse eest enama järele. Leides rahulolu sellest, mis meil juba on, väldime püsiva rahulolematuse tsüklit ning saame kogeda rahu ja harmooniat.
Herakleitos: “Miski pole püsiv peale muutuste.”
Herakleitos mõistis elu pidevalt muutuvat olemust ja julgustas meid seda omaks võtma. Selle asemel, et muutustele vastu seista või karta, soovitas ta nendega kohaneda ning sellest protsessist leida üles rõõm. Aktsepteerides elu püsimatust kui paratamatust avaneb meid võime tajuda igas uues hetkes ilu, kasvu ja uusi võimalusi.
Diogenes: “Meil on kaks kõrva ja üks keel, et kuulaksime kaks korda rohkem kui räägime.”
Diogenes rõhutas aktiivse kuulamise ja eheda suhtlemise tähtsust. Olles oma suhtluses täielikult kohal, näidates üles empaatiat ja püüdes teisi mõista, saame edendada sügavamaid sidemeid ning arendada tähendusrikkamaid suhteid. Kuulamise kaudu õpime erinevaid vaatenurki tundma ning laiendame seega oma arusaama maailmast, aidates sel moel kaasa iseendi isiklikule kasvule ja õnnelikkusele.
Pythagoras: “Valige alati tee mis tundub teile endi jaoks kõige õigeim, kuitahes karm see ka poleks. Harjutamine ja pühendumus muudavad selle peagi lihtsaks ja meeldivaks.”
Pythagoras julgustas inimesi järgima oma teed, isegi kui see esitab väljakutseid. Ta uskus, et jäädes truuks oma väärtustele ja intuitsioonile, suudame ületada takistusi ja ületada raskusi. Läbi visaduse ja sihikindluse loome elu, mis ühtib meie autentse minaga ning juhatab isikliku eneseteostuse ja õnneni.
