Sel varasügisel on minu kirjandusmaailmas ilma teinud Eesti naised. Igaüks neist on avastanud oma kire ning sellest kantud raamatutest õhkub naiselikku detailidele pühendumist, voolavust, loovust, lihtsust ja keeleilu. Viimasel ajal on kippunud olema nõnda, et loen paralleelselt mitut raamatut – midagi, mis arendaks erialaselt, midagi üldisema enese- ja inimesena arengu jaoks, aga alati midagi ka hingele. Tunnen, et see hoiab kõik eluvaldkonnad mõnusalt tasakaalus ja ka tähelepanus, sest elu ei seisne ainult töötegemises, ent ka mitte ainult pere eest hoolitsemises või iseenda tassi täitmises. Elus peab olema natuke kõike!
Tiina Saar-Veelmaa „Tööga õnnelikuks“ (teine, oluliselt täiendatud trükk)
Tiina Saar-Veelmaa kõnetab alati oma muhedate mõtiskluste ja tabavate taipamistega, olgu ta tele-eetris, raadios, konverentsil või pidamas lugejaga dialoogi raamatu/artikli vahendusel. Sestap oli ootuspärane, et tema intrigeeriva pealkirjaga raamat varem või hiljem ka minu öökapile jõuab. Me kõik oleme õnneotsijad, aga igaüks otsib natuke erinevast kohast – kes tööst, kes suhetest, kes reisimisest. Kõik jõuavad ka aardeni, kuid oma unikaalselt õigel moel.
Õnnelikuks tegev töö on aga isikliku igapäevase õnne kogemisel kahtlemata üks tähtsamaid tegureid, kuna veedame suure osa oma ärkveloldud ajast kas õppides või töötades. „Mida õnnelikumad oleme selles keskkonnas, seda õitsvamad oleme oma elus tervikuna. Töö, mis ei vasta inimeste ootustele, kahandab rahulolu ja võtab ära elurõõmu,“ kirjutab Saar-Veelmaa.
Tema sõnul ennustavad teadlased, et inimese eluea pikenedes teeme ühtekokku suisa 11 erinevat eneseteostust ja karjääri! Seega on oskus disainida just sind õnnelikuks tegevat eneseteostust võti rahuldustpakkuva elu juurde. Eriti meeldib see, et Saar-Veelmaa jagab raamatus palju praktilisi harjutusi ning mahlakaid kogemuslugusid oma kaasteelistelt.
Hea mõte raamatust: „Tööõnne valemis on kolm komponenti. Esiteks, et tööst jääks nähtav ja ajas püsiv jälg. Teiseks, et tööl oleks tähendus ja positiivne mõju teistele inimestele või ühiskonnale. Ning kolmandaks ootus, et kogu töö olemus ja keskkond vastaksid võimalikult täpselt inimesele kui tervikule, nii tema tugevustele kui ka nõrkustele, aga kindlasti väärtustele ja unistustele.“
Katrin Saali Saul „Naiseks olemise kunst“
Öeldakse küll, et raamatut ei tohi hinnata selle kaante järgi, aga no mõni raamat kohe on nii ilus, et juba sellepärast kiheleb seda ostma! Just nii juhtus minu ja Katrin Saali Sauli „Naiseks olemise kunstiga“. Kui aga avastasin, et selle raamatu sisu on veel ilusam, tabavam, sügavam kui kaaned, oli mu nauding ja rahulolu tehtud tehingust veelgi suurem.
Rännak sisekosmosesse hakkab pihta juba esimeselt lehelt, kus autor kirjutab: „Kui Alice läbi küülikuaugu Imedemaale sattus, leidis ta sealt maagilisi jooke ja sööke sõnumiga „Joo mind!“, „Söö mind!“. Sõõm ühest pudelist pani ta kasvama, ampsuke seenest oli kahandava toimega. Mõlemad kogemused osutusid õigel ajal, õiges koguses rikastavaks, et mitte öelda elupäästvaks.
Naise süvamaailmas valitsevaid allhoovuseid, mis juhivad ta mõtlemist, tundmusi ja käitumist, võib kutsuda naise arhetüüpideks. Mõned arhetüübid muudavad naise väeliseks, suuremaks, teised kahandavad ta väetiks. Alice õppis pikapeale Imedemaa võlujookides orienteeruma, võttes piisava lonksu õigel ajal. Nii on ka naistel võimalus tundma õppida enda sees olevaid väeallikaid – arhetüüpe.“
Katrin Saali Saul viib lugeja reisile naise hinge sügavatesse soppidesse, kus on nii mõndagi varjul ka naise enese eest. Selle raamatu peategelased on Tütarlaps, Armastaja, Perenaine ja Kuninganna ning nende arvukad variarhetüübid, kes saavad endale vägagi lihtsasti mõistetava kuju autori suurepärase kirjutamis- ja kirjeldamisoskuse kaudu. Selle raamatu keelekasutus väärib tõesti eraldi esiletõstmist, kuna on nauditav iseenesest!
Hea mõte raamatust: „Igaühe omapära seisnebki selles, millises vahekorras ta oma unikaalse arhetüübikokteili kokku segab. Ka tilgake mingit komponenti võib anda väga erilise tulemuse. Siit tulebki huvitava naise retsept – muuda oma komponentide vahekorda! – tulemus on iga kord erinev.“
Eia Uus „Kirjad Buenos Airesest“
Ma ei ole suur reisikirjade lugeja. Küll aga olen ma suur Eia Uusi austaja, ning seda juba julgelt poole oma elust. Seega siinkohal võib ridade vahelt lugeda lisaks alapealkirjas toodud soovitusele veel mitut raamatusoovitust, nt „Kuu külm kuma“, „Minu Prantsusmaa“, „Aasta Pariisis“, „Tüdrukune“… Olen kasvanud koos Eiaga!
Tema reisikirjade raamatu võtsin kätte esialgu teatava võõristusega, kuid seda puhtalt žanri ees. Ent ka see oli tegelikult asjatu, kuna – nagu ka autor ise ütleb – „Kirjad Buenos Airesest“ ei ole pelk reisikiri, vaid kollaaž hetkedest, kus ühe mõistatusliku ja poeetilise linna, selle kultuuri ja ajalooga tutvumine käib käsikäes iseendasse vaatamise ja ellu taasarmumisega.
„Põgenesin Argentinasse, kui olin sügavas meeleheites ning kõik tundus raske, lootusetu ja valus,“ kirjutab autor. „Need on kirjad parimale sõbrale, kelle ees ei ole saladusi. Kirjad räägivad kõigest väikesest ja suurest, mis kokku moodustavad elu – armastusest, surmast, kohvist, sõprusest, igatsusest, tormidest, võõrastest, üksildusest, kunstist, valgusest, pimedusest, saamatusest, juhustest, ajaloost, rahutusest, veinist, kirjandusest, Hõbedajõest.“ Omalt poolt lisaksin, et ikka ka Buenos Airesest, sest nagu õige reisikiri, tekitas ka see raamat kihku, et minna rändama! Ja mis võiks olla sombuses sügises veel magusam, kui lasta mõtted uitama, et aga mis oleks, kui…
Hea mõte raamatust: „Muutused on elu tuum. Ole valmis loobuma sellest, kes sa oled, selle nimel, kelleks sa saada võid.“
