Üha rohkem inimesi otsib viise, kuidas tulla toime keeruliste suhete, ootamatute pingete ja sisemise rahutusega. Psühholoog ja õppejõud Toivo Niibergi tuletab oma raamatus “Ela ja küsi!” meelde midagi lihtsat, kuid olulist: enesekehtestamine on oskus, mida saab õppida ja arendada – igas vanuses, igas olukorras.
Kõigil on õigus enda eest seista
Paljud inimesed tunnevad, et neid ei kuulata või et nende arvamus ei loe. Samal ajal on palju neid, kes ei julge oma vajadustest ja tunnetest rääkida, sest kardavad konflikti või teiste pahameelt. Toivo Niiberg selgitab, et enesekehtestamine ei ole midagi hirmutavat ega keerulist – see on oskus, mille eesmärk on aidata sul elada ise paremat elu, samas arvestades ka teiste inimestega.
Enesekehtestamine on oskus, mille eesmärk on aidata sul elada ise paremat elu, samas arvestades ka teiste inimestega.
Niibergi enda lihtsustatud määratluse järgi on enesekehtestamine sotsiaalne oskus: oskus elada ise täisväärtuslikku elu ja lasta sama teha ka teistel. „See tähendab, et sa ei pea oma soove alla suruma ega teisi kahjustama – oluline on, et mõlemal poolel oleks lõpuks hea olla. Selline tasakaal ei teki juhuslikult, vaid vajab teadlikku harjutamist,“ selgitab ta.
Enda eest seismine ei tähenda teistest üle sõitmist
Sageli arvatakse, et enesekehtestamine tähendab „enda tahtmise saamist“, aga Niiberg toob välja, et tõeline enesekehtestamine ei ole kunagi agressiivne ega pealetükkiv. Ta kirjeldab seda kui oskust väljendada oma vajadusi nii, et see ei kahjusta teist inimest. „Kui keegi surub oma tahtmise teisele peale või eirab teise tundeid, ei ole see enesekehtestamine – see on pigem agressiivsus, mis võib viia suhete lagunemiseni.“
Tõeline enesekehtestamine ei ole kunagi agressiivne ega pealetükkiv.
Hea enesekehtestamine arvestab Niibergi sõnul alati ka teise inimese piiridega. See aitab hoida suhteid, vähendab arusaamatusi ja kasvatab usaldust. „Kui sa suudad rahulikult, aga selgelt öelda, mis sulle sobib ja mis mitte, võtavad teised sind tõsisemalt ja suhtlevad sinuga avatuma meelega.“
Lihtsad tehnikad, mida saab igaüks kasutada
Raamatus on toodud palju praktilisi võtteid, mida saab igaüks proovida. Näiteks soovitab Niiberg õppida ütlema „ei“ selgelt ja ilma liigsete õigustusteta. „Mida kauem sa kahtled ja venitad, seda keerulisem on lõpuks keelduda. „Ei“ ütlemine ei tee sind halvaks inimeseks – see näitab, et sul on piirid ja sa väärtustad iseennast,“ toonitab ta.
Mida kauem sa kahtled ja venitad, seda keerulisem on lõpuks keelduda.
Samuti õpetab ta, kuidas väljendada oma tunnet, kui keegi teeb midagi, mis sind häirib. Selle asemel, et vaikselt pettumust koguda või hiljem plahvatada, võib öelda näiteks: „Ma tunnen, et mul on ebamugav.“ Või: „See teema teeb mind murelikuks.“ Selline rahulik, aga aus suhtlemine aitab Niibergi sõnul teisel poolel sind mõista, ilma et ta tunneks end rünnatuna.
Niiberg soovitab ka nn „empaatilist kehtestamist“ – see tähendab, et väljendad oma reaktsiooni ilma süüdistusteta. Näiteks: „See ehmatas mind.“ või „Ma sain haiget.“ Tunded ei vaja õigustust – kui su jutus on ausus, mõjub see selgelt ja mõistetavalt.
Rahulik eneseväljendus on tugevuse märk
Üks tugevamaid viise enda eest seista on rahulik, aga siiras suhtlemine. Niiberg toob välja, et sageli teevad inimesed vigu vihase peaga, sest tunnevad end abituna või haavatuna. Kuid viha all on tihti just see sama tunne – et midagi on valesti, aga ei osata seda teisiti välja näidata. Ta soovitab vältida karjumist ja solvanguid, sest need ainult süvendavad konflikti.
Selle asemel soovitab Niiberg kasutada näiteks pettumuse sõnastamist: „Ma lootsin, et sa said minust aru, aga tundub, et ei saanud.“ Või: „Ma tõesti arvasin, et sellest ühest korrast rääkimisest piisab.“ „Selline otsekohene, aga rahulik tagasiside mõjub teisele inimesele palju selgemalt ja aitab olukorda lahendada, mitte pingestada,“ lausub ta.
Ütle üks aus „ei“, räägi ühest tundest või palu teisel öeldut korrata, kui see tundub solvav.
Alusta väikeste sammudega – juba täna
Niiberg toob välja, et kõige tähtsam on, et enesekehtestamine ei nõua mingeid erilisi eeldusi ega suurt isiksusemuutust. Sa võid alustada väikeste sammudega: ütle üks aus „ei“, räägi ühest tundest või palu teisel öeldut korrata, kui see tundub solvav. „Iga väiksemgi samm aitab sul tunda end kindlamalt ja õpetab ka teisi sinuga paremini arvestama.“
