Kindlasti ei ole maailmas ühtegi inimest, kes ei oleks kogemata kellelegi haiget teinud või vastupidi. Enam kui 100 raamatut autori või kaasautorina välja andnud õppejõud ja psühholoog Toivo Niiberg tõdeb raamatus „Ela ja küsi!“, et kui jätta kõrvale kõik nimme tehtu, pahatahtlikkuse ja kuriteod – on olemas tegusid, mida ei saagi naljalt andestada või ei tohigi seda teha.
Kui jätta kõrvale kõik nimme tehtu, pahatahtlikkuse ja kuriteod – on olemas tegusid, mida ei saagi naljalt andestada või ei tohigi seda teha.
Kõik mis teed, teed eelkõige iseendale
Niiberg toob välja, et ometi ei tähenda see alati nende mustade tegude sooritajate vihkamist, küll aga sunnib meid teatud mõttes ettevaatlikkusele ja usaldamatusele. Kannatajaks on seega eelkõige kuriteo tegija, kes kaotab oma tegude läbi enamiku inimeste usalduse – kõik mis teed, teed eelkõige iseendale. Ta leiab, et ka oma hea nime taastamine sõltub paljuski ikkagi inimesest endast ja tema soovist paremaks muutuda. Kedagi vägisi ümber ei tee.
Kannatajaks on seega eelkõige kuriteo tegija, kes kaotab oma tegude läbi enamiku inimeste usalduse – kõik mis teed, teed eelkõige iseendale.
„Teisalt ei nõustuks ma piibli altruistliku soovitusega vasak põsk ette lükata, kui paremale on pauk saadud. Oskus unustada ja andestada ei ole pelgalt altruism, vaid tähtis õpitav oskus olla tulevikus veidi õnnelikum,“ lausub ta ja lisab, et andestamine tähendab healoomulisi muutusi igaühes, kellele on liiga tehtud.
Andestades muutuvad inimeste motivatsioonid ja käitumismallid pahategija vastu positiivsemaks (heatahtlikuks, sõbralikuks või suuremeelseks, mõistvamaks, tolerantsemaks jne), väheneb negatiivsus (kättemaksuhimu, vältimissoov, tõrjutus, mittemõistmine jne).
Meeldivate elamuste saamiseks, tuleb neid eelkõige ise jagada
Niiberg nendib, et selleks, et saada meeldivaid elamusi, tuleb neid eelkõige ise jagada. Nii mõneski kultuuris ja riigis (näiteks Jaapanis) käivitub tema sõnul juba lapsepõlvest ellujäämise õpetus, kus eelkõige õpetatakse oma sõprades ja mängukaaslastes märkama head ning seda ka selge sõnaga väljendama.
Selleks, et saada meeldivaid elamusi, tuleb neid eelkõige ise jagada.
Õppejõud räägib, et tore oleks, kui ka meie lasteaedades ja koolides selline õpetus lähiajal kasutusele võetaks. „Kahjuks ütleme eestlasena alati välja halva, sest headust võtame enesestmõistetavana. Tegelikult peaks see olema vastupidi. Kahjuks on evolutsiooni käigus kinnitunud eelkõige agressiivsus ja headust tuleb taas avastada. Kui tahad muuta teist inimest, muuda esmalt iseennast.
Edukad, ettevõtlikud, seltsivad, muretud ja mittedepressiivsed inimesed suhtuvad oma võimetesse mõjutada teiste elu mõjutavaid sündmusi realistlikult ja optimistlikult. Nad ei too asjatult ohvreid ega kipu teisi vastu nende tahtmist abistama. Seega igasugune abi peab olema abi andjale mõistuspärane ja jõukohane ning lähtuma olukorrast ja südametunnistusest. Südametunnistuse ees ei saa ükski vingerdada ega väherda, ei saa keerelda ega tolmu üles keerutada, slikerdada, manööverdada; ei saa ennast petta,“ selgitab ta.
Edukad, ettevõtlikud, seltsivad, muretud ja mittedepressiivsed inimesed suhtuvad oma võimetesse mõjutada teiste elu mõjutavaid sündmusi realistlikult ja optimistlikult.
Õnnelikuna soovime oma head saatust jagada isegi võõrastega
Niiberg toob raamatus välja, et positiivse psühholoogia uurija Martin E. P. Seligman kirjutab, et enne vastavate uuringutega tutvumist arvas ta, et õnnetud, kes on nii hästi tuttavad kannatustega, peaksid olema inimsõbralikumad. Kuid ilmsiks tuli vastupidine: hea meeleolu ja abivalmidus osutus just õnnelike pärisosaks. Ta tõdeb, et uurimused näitasid, et nii õnnelikud lapsed kui ka täiskasvanud ilmutavad enam empaatiat ja on valmis ohverdama puudustkannatajatele rohkem raha.
„Õnnelikuna oleme vähem enesekesksed, teised inimesed meeldivad meile rohkem ja soovime oma head saatust jagada isegi võõrastega. Kui aga oleme halvas meeleolus, muutume usaldamatuks, süüvime endasse, asume oma vajadusi kaitsma. Enesekesksus on omane nukrusele, mitte heaolutundele. Seligman rõhutab, et tänulikkus suurendab eluga rahulolu, sest see võimendab häid mälestusi, nende intensiivsust, esilekerkimise sagedust, nende märksõnu,“ lausub Niiberg.
Seligman toob ka välja mõned tavapõhjused, mis panevad klammerduma andestamatuse külge:
- Andestus on ebaõiglane. See suunab tungi pahategija kinni püüda ja teda karistada. See nõrgestab õiglast viha, mis aitaks tulevikus ka teisi ohvreid.
- Andestus on armastus pahategija vastu, see näitab, et armastus ohvri vastu on liiga nõrk.
- Andestus tõkestab kättemaksu, kuid kättemaks on õiglane ja loomulik.
Teisalt neutraliseerib Niibergi sõnul andestamine sapisuse, tuues kaasa hoopis tugevama eluga rahulolu. Andestajate tervis on enamasti parem kui andestamisest keeldujatel, eriti südame-veresoonkonna haiguste puhul. „Ja kui andestamisele järgneb lepitus, parandab andestus suuresti suhteid sellega, kellele andestatakse. Seligmani järgi ei sõltu andestamisvalmidus üksnes mõistuslikust pro ja contra argumentide ülekaalumisest, vaid ka isiksusest.“
Andestajate tervis on enamasti parem kui andestamisest keeldujatel, eriti südame-veresoonkonna haiguste puhul.
Seligmani järgi on kestvaks andestamiseks kolm teed:
- Mõistuslik tee. Sellel teel tuleks vältida mõtteviisi, et minevik määrab tuleviku. Seda dogmat toetav jäik determinism on viljatu ja pole filosoofiliselt hoopiski endastmõistetav. Passiivsus, mida see tekitab, on kammitsev.
- Emotsionaalne, tänulikkust kandev tee. Rohkendades tänulikkust mineviku heategude eest, võimendame positiivseid mälestusi.
- Emotsionaalne, andestust kandev tee. Õppides minevikus olnut andestama, hajutame kibestumist, mis välistab rahulduse.
Niibergi vanaema rõhutas alati nii söögi alla kui peale: Kui on andestatud, siis on ka unustatud − lõpp tänitamisele!